Carmen Keivabu: parim tunne õpetajatöös on see, kui noored ütlevad „Aitäh, õpetaja!“
Carmen Keivabu lõpetas 2024. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikaõpetaja magistrantuuri ja töötab Väike-Maarja Gümnaasiumis matemaatikaõpetajana. Keivabu räägib siiralt õpetamise rõõmudest, raskustest ning sellest, kui tähtis on õpetajatöös paindlikkus ja kohanemisvõime. Õpilastega koos õppimine ja nende küsimustele vastuste otsimine ei ole mitte ainult osa tema õpetamisfilosoofiast, vaid ka midagi, mis teda õpetajana arendab ja õpetamiskirge hoiab.
Kuidas sai Sinust matemaatikaõpetaja?
Nagu paljudele lastele, meeldis ka mulle juba varajases eas kodus kooli mängida ja õpetaja olla. Andsin oma nukkudele ja mõmmikutele matemaatika ja eesti keele tunde. Nende töödeks olid vanad ajalehed või ajakirjad, mida mina parandasin ja hindasin.
Ma ei olnud kooliajal matemaatikas kõige teravam pliiats. Vajasin teemadest arusaamiseks rohkem aega ja selgitusi. Mäletan, kuidas isa mulle kodus kahte tulpa ruudulise vihiku igale reale peastarvutamise tehteid kirjutas. Iga viga andis uue tulba tehteid juurde ja mingil hetkel tekkis arvutamise vastu hasart.
Gümnaasiumi lõpus kaalusin läbi kõik õppeained, millega ma võiksin hakkama saada. Sõelale jäi matemaatika, sest arvutada ma ju ikka oskasin ja sain ainest aru ka. Huvi pakkusid veel ka psühholoogia ja filosoofia, aga millegipärast kartsin psühholoogiat õppima minna, sest olin veendunud, et ma ei saa sisse – raske ja keeruline eriala. Seega valisin matemaatika, mille suhtes tundsin ennast kindlalt.
Ma lõpetasin 2000. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli põhikooli matemaatikaõpetaja erialal, lisaerialana õppisin informaatikat. Asusin pärast seda kohe ka õpetajana tööle. Praegu, aastaid hiljem saan öelda, et psühholoogiat tuleb õpetajaametis alati ette ja olen õpetajatöös seda ka juba piisavas mahus omandanud.
Mis mõjutas Sind valima õpetaja eriala ning kuidas arenes huvi noorte õpetamise vastu?
Ma vist endale ei teadvustanudki, et tahan kindlasti just õpetajaks saada, aga ülikooliõpingute ajal koolis praktikal saadud tagasiside „sobid klassi ette, räägid rahulikult ja oskad haarata õpilaste tähelepanu“ tõestas mulle, et võiksin õpetajana töötada küll. Mõtlesin, et ju ma siis tõesti sobingi õpetajaks. Siiski leian ka praegu, kui olen juba pikalt koolis töötanud, et õppida ja kogeda oli ja on ju veel palju. Mäletan, et õpetajaks õppides meeldis mulle mõte, et saan õpilastele selgitada midagi, mis tundub neile raske. Tunde ette valmistades püüdsin endale teemad hästi lahti mõtestada ja leida näiteid või seoseid, mis aitaksid õpilastel matemaatilistest teemadest (sõnavarast jms) lihtsamini aru saada.
Gümnaasiumis mõistsin, et olen üks nendest õpilastest, kes saab paljudest asjadest teistmoodi aru kui enamus minu klassikaaslasi. See teadmine on mind õpetajatöös alati saatnud ja seepärast ei saa ma matemaatikat õpetada vaid ühest vaatenurgast lähtudes. Innustasin ja innustan ka praegu õpilasi küsimusi esitama, et nad õpitavast paremini aru saaksid ja et ma ise mõistaksin, millest nad eriti hästi siiski veel aru ei saa.
Noore õpetajana ei häbenenud ma eksida ja seda ka õpilastele tunnistada. Selle tulemusel õppisime me kõik ja ma loodan, et läbitav teema jäi õpilastele tänu sellele ka paremini meelde. Mäletan siiani, kui õpetasin esimest korda 9. klassi õpilasi, kelle tase oli väga hea. Nad olid nutikad ja kiire taibuga. Mind valdas tundi minnes suur hirm – mis siis, kui nad on tunnis minust targemad? Kui mulle küsimus esitati ja ma kohe vastata ei osanud, otsisin pärast tundi vastuse või lahenduse ja järgmises tunnis vastasin. Eksamil tundsid õpilased end väga hästi, enesekindlalt ja tulemused olid samuti nii neile kui ka mulle vaid rõõmustavad. Aktusel andsid noored mulle pika kirja, millest jäi minu jaoks kõlama lause „Matemaatika oli tund, mida me ootasime; see oli tund, kus tundsime, et me suudame kõike, mida vaid tahame“. See klass õpetas mind noore õpetajana väga palju. Nad innustasid mind mõne tagasilöögi kiuste ikka ja jälle jätkama.
Püüan oma igapäevatöös läheneda tunniteemadele eri vaatenurkade alt. Minu töö ongi ju õpetada ja selgitada oma ainet nii, et ideaalis saaksid kõik tunnis olijad õpitavast aru. Paraku ei ela me ideaalses maailmas ja reaalsus on siiski midagi muud. Kui õpilasel puudub õppimistahe, võib läheneda mis tahes nurga alt, aga ta lihtsalt ei huvitu sinu ainest ja ei õpigi seda. Kõige keerulisemaks peangi oma töös just õpilase tahte muutmist. Viitsimise ja tahtmise taga peitub ju nii palju muid tegureid, mida ma õpetajana tihti muuta ei suuda, kuigi tahaks.
Mis on Sulle õpetamise juures oluline?
nimese ja õpetajana on mulle oluline anda eri vanuses noortele mõista, et kui nad vaid tahavad, siis nad suudavad. Aastate jooksul on mu õpilased üritanud mind veenda, et nad ei oska matemaatikat, sest nende ema või isa omal ajal koolis ei osanud. Mind nad väga ei veena, sest geneetika üksi ei määra õpilase matemaatilist võimekust. Edukas õppimine on alati kombinatsioon geneetilistest eeldustest, ümbritsevast keskkonnast ja individuaalsetest jõupingutustest.
Aastatepikkune töö noortega on kinnitanud, et mulle meeldib oma töö. Iga kogemus, küsimus või minu omast erinev lahenduskäik annab võimaluse metoodikat täiendada ja teeb minust veelgi parema õpetaja.
Minu jaoks on väga tähtis, et õpilased tuleksid tundi positiivse tundega – ilma hirmuta ja kindla teadmisega, et nad suudavad matemaatika keerukust tõeliselt mõista. Parim osa õpetajana töötamisest on see, kui noored ütlevad: „Aitäh, õpetaja! Ilma Sinuta poleks ma suutnud seda saavutada.“
Millised on õpetajaameti võimalused ja väljakutsed?
Õpetajana on võimalus tajuda ümbritsevat maailma noorte silme läbi.
Mulle meeldib mõte, et õpetajad muudavad elusid – tunnen, et seda me õpetajatena iga päev koolis teemegi. Kui õpilane hakkab enda jaoks keerulist ainet ühel hetkel oskama või jagab sinuga oma muresid-rõõme ning saad talle toeks olla, siis need ongi õpetajatöö rõõmud ja katsumused.
Oluline ja vahel ka keeruline on tabada ära see suhtlemisviis, mis just sellele õpilasele sobib. Nii tekib usaldus ning saan õpetajana teda juhendada, suunata ja temaga koostööd teha.
Kuidas on õpetajatöö Sind inimesena muutnud ja milliseid oskusi ta on arendanud?
Olen õpetajana töötanud 24 aastat ja seeläbi ka ise aja jooksul palju muutunud. Noorena olin arglik, ei julgenud teiste ees esineda, õpetaja küsimustele vastata ega ise tunnis midagi küsida. Ma ei osanud tollal võib-olla endale teadvustada, et tunnis ju õpitakse, mitte ei esitata ideaalset teost. Õpetajana olen ületanud oma esinemishirmu ja olen inimesena kindlasti julgemaks muutunud.
Milline on Sinu nägemus õpetaja elust väljaspool klassiruumi?
Ma tunnen, et olen õpetaja ka väljaspool klassiruumi – tänaval, poes ja igal pool mujal. Samas usun, et see oleneb palju inimese enda iseloomust. Ilmselt sekkuks probleemses olukorras iga tähelepanelik ja märkav inimene olenemata sellest, kas ta on õpetaja või mitte .
Kuidas Sa suudad tasakaalustada oma õpetaja tööd ja isiklikku elu ning milline on Sinu vaade õpetajate vaba aja kohta?
Mind tasakaalustavad mu lähedased – inimesed, kes mind tunnevad ja kelle toetus on mulle oluline. Minu elus on olulisel kohal ka sport ja igasugune liikumine. Mulle meeldib kõndimine ja mõnusas tempos jooksmine, vabal ajal kuulan ka muusikat.
Õppeaasta kestel on aga sellist mõnusat aega endale vähe, sest tahan oma tunnid alati põhjalikult ette valmistada. Kui ma seda teha ei saa, olen häiritud ja mulle nii ei meeldi. Kindlasti on see vaba aja nappus ikkagi ka õpetajati ja õppeaineti erinev. Oluline on leida õige tasakaal õpetajatöö, isikliku elu ja vaba aja vahel, et vaimne tervis ühel hetkel löögi alla ei satuks.
Miks peaks noor inimene matemaatikaõpetaja ameti valima või seda ametit kaaluma?
Matemaatikaõpetaja tunneb noor endas ära. Usun, et kui on soov õpetada keerulist ainet ja teha see õpilastele selgeks nii, et nad tunneksid end hästi ning saaksid aru, ollakse juba õigel teel. Kindlasti on matemaatikaõpetaja ameti valimisel olulisel kohal ka eeskujud. Eestis on palju lahedaid õpetajaid, ka minul on palju eeskujusid. Näiteks viisid Tartu Ülikoolis just viimased kolm aastat õppimist mind kokku mitme laheda ja ägeda õpetajaga. Eriti meeldivad mulle õpetajad, kes oskavad oma tundi põimida mõnusat huumorit, näiteks Kerli Orav-Puurand.
Kas Sul on jagada mõnd toredat lugu seoses oma õpetajatööga?
Matemaatikatunnis õppisime astendamist. Kõik oli õpilastele selge, kuni jõudsime astendajani 0, mille puhul on vastus alati 1. See tekitas kohe küsimusi. Üks poiss, klassi Tootsi-tüüpi tegelane küsis: „Aga miks siis vastus 1 tuleb?“ Ma ei osanud kohe vastata ja tema ütles: „Mh, õpetaja, sa ei tea seda ise ka.“ See hetk oli mulle emotsionaalselt keeruline – see sama poiss, kellega olin vaeva näinud, julgeb mind sinatada ja küsida. Hingasin sügavalt ja ütlesin: „Tõesti, ma ei oska praegu selgitada, aga kasutame tehnoloogia abi ja guugeldame koos vastuse.“ Õpilased olid üllatunud, kuid hakkasid kohe otsima. Koos leidsime õige selgituse ja üks õpilane lisas: „Võiksime teinekordki niimoodi koos otsida ja arutada.“
See juhtum õpetas, et esimese reaktsiooni pealt ei ole vaja tormata. Enne tasub rahulikult hingata ja proovida esialgu ärritav olukord enda (ja ka õpilaste) kasuks pöörata. See aga on oskus omaette.
Küsimused õpetaja Carmen Keivabule esitas matemaatika- ja statistikainstituudi turundus- ja kommunikatsioonispetsialist Maikki Moosus.
